Punane müts..

Ühel ilusal õhtul läksin

värsket õhku hingama.

Nägin puid ja põõsaid, mis mu

lapsepõlve metsaradu ääristavad.

Ega pannud üldse tähele,

et puude all ka prahti vedeleb.

Läbi metsatuka jõudsin

jalutades lagendiku servale,

võtsin kopsud õhku täis

ja tõstsin silmad taevasse.

Siis langevat tähte nägin

ja teda enda kõrval märkasin:

Tal oli punane müts

ja punane mantel,

lumised saapad

ja jääkülmad käed.

Nüüd juba pikemat aega

ainult temast ma mõtlen

ja igal ööl

ta silmi ma unes näen

...

deem nohh! NELJAPÄEV ON PARIM!!!!